Eestlanna meenutus: kuidas «naftašeik» mind Araabia kohvi õpetas jooma

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Andreas Wolf / PantherMedia / Andreas Wolf/Scanpix

Kuula artiklit

Turbaniks seotud pearättidega poisid pakuvad kohvi tillukestest pitsi moodi portselantassikestest, mida tornikesena paremas käes hoitakse ning millesse pika tilaga idamaisest kohvikannust kõrge kaarega kuuma jooki valatakse.

Avaldame katkendi Susan Luitsalu raamatust «Minu Dubai», kirjastuselt Petrone Print. 

Kann näeb välja selline, et kui seda hästi hõõruda, võiks sealt vabalt välja imbuda mõni heatahtlik džinn. Kohv ise on maitsestatud kardemoni, nelgi, safrani ja (vist ka) köömnetega ning maitseb mulle esimesest hetkest rohkem kui tavaline kohv.

Joon tassikese tühjaks ja ulatan tagasi. Selle peale valab poiss mulle uue topsi. No okei, mõtlen mina ja joon viisakalt ka selle tühjaks, mille peale valab ta jälle uue.

«Aitäh, nüüd küll aitab, see on viimane,» proovin kohvipoissi kolmanda tassikese pealt maha raputada, aga juba valab ta neljanda. Tegelane ise oleks justkui tumm ega ütle ühtegi sõna. Vaatab mulle vaid küsivalt otsa.

Minu kohvijoomist on eemalt pealt vaadanud kaks hallipäist valgetes kandura’des meest, kelle valgeid pearätte hoiavad paigal mustad nöörist rõngad (agal) ning kuna isegi siseruumides on ere päike, on neil ees aviaatori stiilis päikeseprillid. Ma arvan, et nad on emirati’d, aga sel hetkel ma veel riietuse pisinüansside järgi araablaste päritolu kindlaks määrata ei oska. Igatahes – sellised mehed, keda kujutaks automaatselt vaimusilmas ette, kui keegi ütleks «naftašeik». Üks neist sammub nüüd pärast viiendat tassikest minu poole ja uurib muhedalt, kas mulle hirmsasti maitseb Araabia kohv, et ma seda nii palju joon.

«Jaa, see on väga hea!» tunnistan täiesti ausalt.

«Tõesti?!» on mees rõõmsalt üllatunud. «Paljudele välismaalastele tundub harjumatu. Aga las ma õpetan teile, kuidas Araabia kohvi tegelikult juuakse.»

Nüüd mõistan, et esimene küsimus oli heatahtlikult naljatlev ja suhteliselt retooriline – küll ta aru sai, et nii palju kohvi polnud mul tegelikult plaanis juua.

Härra võtab kohvipoisi käest topsikese, laseb endale valada ning tassikest servadest hoides joob kohvi ühe lonksuga ära. Seejärel ulatab poisile ning see valab topsi uuesti täis.

«Näete? Kui te topsi talle tagasi ulatate, tähendab see, et tahate veel, sellepärast ta muudkui valabki uue,» õpetab mees asjalikult ja joob topsi tühjaks. «Kui teil kohvist isu täis saab, siis peate niimoodi tegema...»

Araablane hoiab tassikest näppude vahel ja raputab seda mõne korra sellise liigutusega, nagu tal oleks käes hoopis kelluke. Et oleks selge – tassi ei keerata tagurpidi kellukeseks, lihtsalt liigutus on selline.

«Tassi raputamine tähendab, et olete kohvijoomise lõpetanud. Kui ei raputa ja niisama tagasi annate, peab ta juurde valama. Tavaliselt alla kahe tassi ei joodagi, võib-olla kolm, mõni joob viis,» muheleb mees vanaisalikult.

«Aitäh! Väga praktiline õppetund,» tänan meest.

«Kena päeva,» ütleb tema ja sahistab suursuguselt kaaslase juurde tagasi. Minagi lähen oma teed, ise suhteliselt elevil. Kuna kohv on külalislahkuse sümbol, on kohvikannud ja datlivaagnad väljas paljude hotellide lobby’des, kuid seal peab ennast ise aitama. Kohaliku käest kohvijoomise algõpet saada on aga üsna ebatõenäoline, sest niisama tühja koha pealt avalikus kohas suvaliste võõrastega jutu alustamine või ameerikalik lobisemine emirati’de kombestiku juurde ei kuulu. 

Vaata ka Dubai-nippe täis reisihommikut!

Populaarne

Tagasi üles