Milline on sinu «lapsepõlve-traumat» põhjustanud toit, mida seni seepärast suu sissegi võtta ei taha?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

boy refusing to eat

FOTO: Renaud Philippe / PantherMedia / Renaud Philippe

Kuula artiklit

Suurel osal tänastest täiskasvanutest on mingi niisugune toit, mida kas lasteaias või siis algklassides mingil põhjusel sööma sunniti. Ja mida siis edasise elu vältinud oleme. Üks levinumaid säherdusi roogi, mida palju välja toodi, oli karamellkissell.

Kui vähegi ringi vaadata, leidub säherduse «traumaga» inimesi hämmastavalt palju. Kes ei talu lumepallisuppi, kes leivasuppi või piimakisselli. Millest see tulenes, kas tõesti olid kõik need «meieaegsed» koolisööklad ja lasteaia toidusaalid sedavõrd kehvad?

Pakun, et pigem mitte. Ja et pigem olid paljud road mitmel tasandil koguni tuntavalt kõrgemal tasemel. Kuid trauma on trauma ja sellega tuleb tegeleda, kui tahta sellest vabaneda. 

Pean tunnistama, et minul sellist «lapsepõlve-traumat» ei olegi - võimalik, et minu lasteaed ja kool olid ühed neist, kus tõepoolest tehti perfektsel tasandil süüa.

Aga kuhu ka ei läheks, ikka kuulen tänaseid täiskasvanuid siin-seal veendunud toonil hüüatamas: «Oih, seda ma küll ei söö - mul on sellega lapsepõlve-trauma!»

Merrit Kiho peab kodurestorani ning on seeläbi köögimaailmas toimuvaga väga lähedalt seotud. Tema kodus valmivad hõrgud road, mis hullutavad külastajaid nii hommikutel, töölõunate aegu kui ka pidulikel õhtusöökidel.

Ent lapsepõlves koges ka tema toiduga seonduvaid veidraid emotsioone, mis tänaseni temaga kaasas käivad. «No leivasupp oli küll nii jube, et praeguseni ajab pelgalt mõte sellele iiveldama, teine «õudukas» on minu jaoks põhjakõrbenud lõhna ja mekiga piima- juurviljasupp,» rändas Merit ajas tagasi lapsepõlvemaale. 

«Õnneks koolisööklas neid ära sööma ei sunnitud. Aga lasteaiast lasksin küll ühel lõunauinakupausil varvast, kui selgus, et peale uinakut jälle leivasuppi sööma sunnitakse,» naeris ta. 

Lõviosa lapsepõlve-«traumadest» seoses toiduga said nõukogude ajal alguse lasteaia-aegsest kohustuslikust söömasundimisest. 

FOTO: Aleksei Ivanov / PantherMedia / Aleksei Ivanov

Helen Kruusimägi on samuti restoranipidaja, ent seda Küprosel, kus juba kaheteistkümnendat aastat elab. «Lasteaia kolmandast aastast ei söönud vahukoort pea 20 aastat. Lihtsalt oli vastik ja oksendasin lasteaias välja, sain selle eest kõvasti noomida,» tunnistas ta. 

Nüüd, täiskasvanuna, arvab Helen, et tegu oli hapuks läinud koorega, aga mingi salapärane suhe vahukoorega on tal enda sõnul siiani.

«Eriti ei armasta. Teine asi on kalamaksa õli, no nii vastik oli. Praegu kapslites võtan küll, kui meelde tuleb,» rääkis Helen ja lisas, et ühegi toidu kohta tal tegelikult mingit teab-mis traumat ei ole. «Söön kõike,» kinnitas ta muigamisi. 

Kommunikatsiooni- ja personalivaldkonnas tegutsev Monica Raud rääkis, et tema esimene ja üks vähestest «traumaatilistest» lapsepõlve toidukogemustest pärineb samuti lasteaiast.

«Mäletan siiani päeva, mil sõin ära kogu supi ning jätsin taldrikupõhja tumeoranžid «talvise» maitsega porgandikuubikud. Need kästi siiski ära süüa. Kuna suppi enam polnud ja paljalt need mul alla ei läinud, ampsasin iga porgandikuubiku juurde suure tüki vormileiba, nii et meel must ja pihud higised, jutustas Monica. 

»Olid ikka kombed 1980ndatel! Täiskasvanuna ma enam porgandit supi seest välja ei noki, aga ise eelistan selle alati lisada viilude, mitte kuubikutena. Aastatega olen õppinud ka porgandit toidu hulgas niimoodi valmistama, et see mulle vägagi meeldib,» sõnas ta. 

Toitumishuvilisest fotograaf Ingrid Tsirel meenutas: «Karamellikissell ja valge keedukreem said lasteaias teiseks nimeks kaameli tatt. Seal olid tihti imelikud venivad tükid sees. Ja kõige hullem mälestus on lasteaias sööma sundimine. Supikausis hõljusid ainult pekitükid, käsk süüa oli suurem kui meie ning nii kuni oksendamiseni. Sealt ka sõna otseses mõttes okserefleks igasugu peki suhtes,» kõneles naine avameelselt. 

Ajakirjanik Elo Malmberg: «Mulle ei meeldinud päevad, kui oli silgukaste - luid täis. Enamus toite olid meil jahusoustis: maksakaste, hakklihakaste, vorstikaste,» loetles Elo. 

Kõige hullem oli nõukogudeaegses lasteaias just see söömasundimine - võimalik, et ilma sunduseta oleks paljud toiduga seotud «lapsepõlvetraumad» olemata jäänud. 

FOTO: Craig Robinson / PantherMedia / Craig Robinson

Jahusoust käis kahtlemata nii kotlettide kui sardellide kõrvale. «Sõin lapsepõlves jahusoustist elu lõpuni isu täis. Ise olen oma 30 iseseisvalt elatud aasta jooksul jahuga kastet teinud vist kaks korda, hakklihakastet kartulipudruga laste nõudmisel,» rääkis ta. 

Projektijuht Margit Sabsayle meenus tänaseni foobiattekitav kogemus lasteaiast. «Aastal 1977-78 kasvatas mind argipäeviti kasvataja Lehte, kes mine sa tea miks, arvas et absoluutselt kõik toit, mis taldrikule sattus, tuleb nahka pista,» alustas ta. 

«Ma ei ole toidu osas kunagi suur pirtsutaja olnud, aga need jäledad hangunud pekikuubikud supis olid juba peale vaadates söögikõlbmatud. Mäletan korda, kus neid juhtus eriti palju mu taldrikusse ja Lehte ähvardas mind lasteaias ööbimise ja mille kõigega veel kui ma supist allesjäänud pekikärakaid alla neelata ei suutnud,» jutustas ta. 

«Seega, meeletus hirmus mitte koju saamise ees enne kui taldrik tühi on, hakkasin neid suus keerlevaid ilgusi koos leivaviiludega (halastaja söögitädi püüdis mind leivaga aidata) alla neelama,» kirjeldas ta. 

Lõpuks saavutaski Margit võidu - pekk sai söödud. «Aga millise hinnaga! Vaid hetk hiljem, kui mu tagumik oli puudutanud kõva saalipinki, rändasid pooleldi näritud pekikärakad koos kogu lõunasöögiga sama teed pidi välja, kust nad sisse olid läinud. Hiljem, koos kaaskannatajatega avastasime viisi, kuidas igasugusest pekist vabaneda nii, et süüdi ei jääks - loopisime need kasvataja Lehte omaenese laua alla.»

Siiani ei suuda Margit pekki, ka kõige väiksemat palakest, alla neelata.

Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiiliala üliõpilase Mari-Liis Pae jaoks taoline «traumaatiline» kogemus lambaliha. «Mingil ajavahemikul (kasvasime talus) oli lambaliha lihtsalt liiga palju erinevates toitudes. Sealihaga näiteks sellist tõrget ei tekkinud,» rääkis Mari-Liis. 

Samas on ta enda sõnul söönud Soomes Tamperes sõbranna perel külas olles  väga maitsvat lambapraadi. «Aga see oli nii osavalt marineeritud ja maitsestatud, et ma tõepoolest «lambakasuka-maitset» ei tundnud,» muigas ta.

«Ahjaa, kodune silmude röstimine oli ka hull,» naeris ta südamest. «Kui mu esimene ämmamamma silmusid röstis, siis põgenesime kaaslasega kodust pöörase haisu tõttu. Neid me kumbki ei söönud. Mina, kes ma muidu kala olen alati söönud, aga jah, need silmud,» jäi ta viivuks mõtlikuks. 

Väikeste lastega praegu kodus olev Airi Kaukes: «Ma suisa jälestan leivasuppi. Tänaseni. Ei suuda selle välimust ja konsistentsi taluda. Sunniti kord kooli pikapäevarühmas sööma, üritasin keelduda, öeldes et muidu oksendan, ei kuulatud. No okserefleksiga see siis ka lõppes ning järgmine kord juba enam ei sunnitud,» tunnistas ta. 

Ehitusvaldkonnas tegutsev, puitkahjustuste ekspert Kalle Pilt ütles, et tema jaoks on alati (ka hetkel) olnud vastik tomatimahl. «Tõsi, keegi pole mind seda kunagi jooma sundinud. Lihtsalt nii on,» kostis ta. 

Svetlana Baltina ei suuda tänaseni süüa porgandit muul moel kui toorelt. Ta meenutas aega, mil oli nii viiene. «Mäletan, et oli lõuna, just enne magama minekut, kui magustoiduks pakuti porgandikisselli. Aga kui sellises vanuses sulle keeduporgand ei maitse, siis ei maitse see ka kisselli kujul ja see oli veel ju ka see nõukaaeg kus oli tingimuseks, et kogu toit tuleb ära süüa - enne magama minna ei saa,» meenutas Svetlana oma lasteaiaaega. 

«Ja sa näed, kuidas ümberringi näevad sellega vaeva ja võitlevad sõna otses mõttes okserefleksiga. See üks õnnetu, kes julges vastu hakata, sai karistuseks kogeda karmi kohtlemist: vägisi toodi veel kulbiga juurde ja nõuti, et ta kogu selle krempli ära sööks,» avaldas ta. 

«Eks ilmselt sellest maitsest oleks kasvades üle saanud, aga kogu see tolle aja suhtumine ja sinu enda vōitlus selle maitsega ja vōitlus nende pisaratega, et sa pead seda sööma... see oli ikka jube ja jääb elu lõpuni meelde, ka selle õnnetu lapse nägu. Kurb!»

Pereõde Liina Kõrgend: «Üldiselt oli minuga nii, et kui ma midagi ei soovinud, siis ei söönud ka ja isegi kui keegi sellega rahul ei olnud, siis mind see ei morjendanud,» jagas ta oma kogemust. 

«Näiteks pole ma suutnud siiani kõrvitsa-piimasuppi maitsta ja ei kavatsegi. Ema käest kuulsin, et kasvatajad - tänased siis lasteaiaõpetajad - kurtsid talle, et ma olevat supi sees oleva liha taldrikuservale jätnud,» ütles ta. 

«Mäletamist mööda nätsutasin seda suus seni, kuni mahlasus kadus, siis tõstsin kõrvale. Aga et minuga oleks riieldud - ei mäleta. Samas praegu olengi teadlikult sellel lapsepõlve dieedil - liha ma ei söö,» naeris Liina. 

Siiski meenub talle lasteaiast elu kohutavaim maitseelamus. «Ma ei mäleta, aga millegi kõrvale pakuti konserveeritud ube - mõrudad ja kibedad, samas ube söön täna meelsasti ja seni pole toonast maitset kogenud, äkki oli mingi halb partii,» arutles ta tagantjärele. 

Kindlustusvaldkonnas töötav Liivi Kassiihhin vädib aga tänaseni maksa maksapasteeti. Maksa märkisid ka mitmed teised tänased täiskasvanud, kellele sellesama küsimuse esitasin. «No kasvõi oma kodus - kui mees haruharva seda ostab, siis m lihtsalt ei luba minu nina all seda lahtisena hoida. Niikaua kui see lõhn minu ninna ei jõua, on kõik hästi,» rääkis Liivi ja tõi teise lapsepõlve-õudusloona välja kilu, mida teda samuti kunagi võileiva peal sööma sunniti. Samuti piimasupi.  «Tõsi, kilu-hirmust olen tänaseks üle saanud,» tunnistas ta. «Ei pea seda endiselt oma lemmiksöögiks, aga aeg ajalt ja väga harva võib ju isegi maitsev olla,» leidis ta. 

Liivi sõnul on tänased lasteaiad leebemad. «Vähemasti minu poiste lasteaias on kolme ampsu reegel - võtad kolm ampsu toidust ja kui ikka kuidagi ei maitse, siis võid järgi jätta. Usun, et see on mõistlik!»

Suuremal osal tänastest täiskasvanutest meenub mõni toit, mida tänaseni enam suu sisse võtta ei taha, sest seda sunniti kas lasteaias või koolis sööma. Tänaseks on ajad muutunud ja lapsi kusagil jõuga sööma ei sunnita. 

FOTO: Craig Robinson / PantherMedia / Craig Robinson

Tagasi üles