Üks oluline põhjus, miks teha koduleiba

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Omatehtud leival on hoopis teine mekk!

FOTO: Ekaterina Fedotova / PantherMedia / Ekaterina Fedotova

Põhjuseid, miks kodune leivategu hea mõte on, leidub ridamisi. Neist olulisim on ehk, et kodus saab teha sajaprotsendilist rukkileiba, samas kui poeleivale on tihtipeale lisatud lisaks rukkijahule veel ka nisujahu. Ning loomulikult kordumatus – iga kord saad sa luua täiesti uue maitse. 

Kes kasvõi kord elus ise leiba teha proovinud, teab, mis tunne on, kui kogu kodu leivalõhnaga täitub. Ning see on paganama hea tunne!

Aga põhjuseid on veelgi. «Olulisim on vast, et kodus saab teha päris ehedat rukkileiba. Poes lisatakse sageli veel ka nisujahu,» märkis Maheleib OÜ juhataja Ville Vallaste ja tõi teise olulise põhjusena välja asjaolu, et ise tehes saab iga kord teha erineva maitsega leiva.

 «Kujunda maitse ise, lisades kas rosinaid, õunu, kõikvõimalikke seemneid – sisuliselt mida tahes,» julgustas Vallaste.  

Leivategu on tegelikult lihtsam, kui alul peljatakse. Pealegi saab juuretist väga edukalt ka ise valmistada. 

FOTO: Maheleib OÜ

Leivategu ei võta sugugi kaua aega. «Esimesel korral, tegelikult ehk esimesed neli-viis korda võivad tunduda keerulised ja töömahukad, kuid kui asi selgeks saab, siis pole seda probleemi enam,» kinnitas Vallaste.

«Tõepoolest, see lõhn! Terve maja või korter on täis imepärast lõhna. Kortermajas elades saavad seda lõhna tunda ka naabrid! Peale selle on teie perekond sel juhul eriline, kuna teete ja sööte endatehtud leiba,» jätkas ta argumente isetehtud leiva kasuks.

Leiva küpsetamine ei vaja eritingimusi

Seda võib teha nii maal klassikalises puuküttega ahjus kui ka linnakorteris elektriahjus. «Spetsiaalset leivaastjat pole samuti tarvis. Selleks võib kasutada kodus olemas olevat kaussi või seda anumat, milles sa tavapäraselt näiteks pärmitainast teed,» rääkis Vallaste.

Leiva ja saia erinevusest 

Juba ette rutates võib öelda, et rukkijahust valmistatud toodetel ei saa kunagi olla nisujahust küpsetatud toodetega sarnaseid omadusi. «Rukkijahus sisalduvad valgud ei suuda moodustada sitket ja tihedat tainast ning seetõttu puudub klassikalisel rukkileival elastsus ja vetruvus.

Kõige paremini saate sellest aimu siis kui pitsitate saiaviilu kokku ning teete sama ka leivakääruga,» õpetas Vallaste.

«Nisujahust küpsetatud sai omandab oma esialgse välimuse, kuid leib jääb tänkjaks ning oma endist kuju ei omanda see mitte kunagi,» lisas ta. 

Millest alustada?

Kindlasti peaks Vallaste sõnul olema tahtmine küpsetada ise leiba. «Esimest korda kodus leiba küpsetama asudes ei ole säilinud eelmisest korrast juuretist, seega tuleb alustada selle valmistamisest.

Muidugi võib uurida, ehk keegi tuttavatest küpsetab ise kodus leiba, siis saaks tema käest natuke juuretist küsida. Aga kui seda võimalust ei ole, siis tuleb seda ise teha. Võimalusi juuretise tegemiseks on mitu,» rääkis Velleste.

Juuretise valmistamiseks kasutatakse harilikku keefiri, petti või õunamahla. Velleste jagas oma kogemust ka Maitsemeele lugejaga. 

Tee nõnda:

Võta 5 dl vedelikku ning lisa sinna hulka kolm-neli viilu tavalist rukkileiba. Võimaluse korral kasuta sajaprotsendilise rukkijahu sisaldusega leiba, siis on õnnestumine kindlam.

Juuretis peaks hapnema soojas ruumis (25-27 °C juures), kausi võib katta toidukilega. Sellisel juhul arenevad leiva valmimiseks vajalikud mikroobid ning tainasegu muutub happeliseks.

Peale ööpäevast hapnemist purustage ligunenud leivatükid ühtlaseks massiks ning lisage segule 2 tl suhkrut, 8-10 dl rukkijahu ning sõtkuge tainaks, natuke soola.

Laske kerkida kuni tekkinud tainas on kahekordistunud. Isetehtud juuretisega ei pruugi te saada väga head leiba peale esimest küpsetamist. Rukkijahu ja vee segus algab hapnemine piimhappebakterite toimel.

Kui piimhape moodustub, siis hävivad jahus olevad bakterid. Lisaks moodustub hapendumise käigus äädikhapet, CO2, alkoholi ja maitset andvaid aineid. Sellest tingituna võib kauemaks ajaks külmikusse jäetud juuretisel tekkida hapukas lõhn.

Leiva küpsetamine

Enne ahju panemist peab tainas olema kobe ja hästi kerkinud. Praktikas avaldub see ühtlases ja korralikus õhumullide jagunemises. Õhumullid tekivad hapnemisel ja käärimisel eraldunud süsihappegaasist.

Kuumus peab olema tingimata õige –süsihappemullikesed paisudes kergitavad leiba ning seeläbi tekib leivale koorik. Taina kerkimine ja kooriku teke peavad toimuma üheaegselt.

Kõigepealt küpsetatakse leiba kõrgel temperatuuril, 240°C (orienteeruvalt 30 minutit), seejärel aga 200°C juures 25–35 minutit. Küpsetamise aeg sõltub sellest, millise konsistentsiga tainas teil on, samuti ka pätsi suurusest.

Peale ahjust välja võtmist piserda leivale natuke külma vett ning aseta rätiku alla jahtuma.

Tagasi üles