Piltidega õpetus, kuidas valmistada pärmitainast armsaid kaneeliroose

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kaneelisaiategu pärmitaignast on tegelikult lihtsamast lihtsam!

FOTO: Kairi Oja

Kiputakse miskipärast arvama, et kaneelisaiadega, iseäranis pärmitainast valmistades, on tohutult jändamist. Ka peavad paljud  pärmiga jahmerdamist liigseks aja- ja närvikuluks. Kergitame saladuseloori – kõik see on tegelikult imelihtne. 

Vaatamata levinud eelarvamusele pärmitaina keerukusest, on kõik tegelikult lihtsam, kui arvata oskame. Vaja on vaid natuke kannatust ja elutervet usku, et tainas kindlapeale kerkib. 

Seega võtmeküsimus ongi taina kerkimine – kui sellega on kõik hästi läinud, on ülekäänu juba kukepea. Ning paari lihtsa liigutusega saame hiljem vormida kaunid ja naiselikud, heas mõttes vanaaegsed kaneeliroosid. 

Peale kannatlikkuse läheb veel vaja:

25 g pärmi;

250 ml piima;

100 g suhkrut;

1 tl soola;

 600 g jahu

Mina teen nõnda:

Panen piima pliidile soojenema ja lahustan selles suhkru ja pisut soola, jälgides et see ei muutuks soojemaks käesoojusest. Enne seda olen ma pannud pärmi koos vähese suhkruga tassi sulama. 

Tasub teada, et suhkur sulatab pärmi, seega piisab vaid suhkru pärmile kallamisest ja see hakkab vaikselt sulama. 

Seejärel võtan suurema nõu, kallan sinna käesooja piima ja lisan vedelaks sulanud pärmi suhkruga.

Seejärel valan segamisnõusse jahu ning segan seda seni, kuni see käte ja tainanõu külge enam ei jää. Peale seda sõtkun tainast rusikasse surutud kätega, kuni tunnen, et see on tõesti läbi sõtkutud.

Edasi vormin taina pallikujuliseks, soovin talle head kerkimist ning laotan peale puhta köögirätiku. Ideaalne temperatuur pärmitaina kerkimiseks on 35–40 kraadi.

Pärmitaigen tahab paar-kolm tundi kerkida ehk käärida, soovitavalt ruumis temperatuuriga 35–40 kraadi.

FOTO: Kairi Oja

Normaalselt käärinud tainas on mahult suurenenud kahekordseks, pärast sõrmega tainale vajutamist tasandub sellele jäänud lohk aeglaselt ning taina pind on kumer.

Kui tainas on korralikult kerkinud, on selle maht algsega võrreldes kahekordistunud.

FOTO: Kairi Oja

Vähekäärinud tainas kerkib pärast sõrmega vajutamist kiiresti tagasi. Ülekerkinud tainas ei tasandu pärast sõrmega vajutamist. 

Kaneeliroosid on imelihtsad.

Seejärel rullin taina lauale lahti, asetades enne lauale pisut jahu. Lahtirullitud tainale hajutan koogipintsli abil eelnevalt sulatatud või, millele omakorda riputan suhkru ja kaneeli.

Lahtirullitud tainale määrin laiali sulatatud või ning riputan peale suhkru ja kaneeli.

FOTO: Kairi Oja

Edasi rullin taina kokku nagu vaiba ning lõikan siis viiludeks, nii ühe cm paksusteks.

FOTO: Kairi Oja

Kokkurullitud tainast seibe lõigates saame luua mis tahes kujundeid, ent roosid ning liblikad on lihtsaimad.

FOTO: Kairi Oja

Edasi panen ahju sooja – tavaliselt valin 220- kraadise kuumuse. Siis võtan ahjuplaadi, laotan sellele küpsetuspaberi ja katan selle õrna õlikihiga.

Saadud viiludest moodustan kas roosid, või siis n-ö liblikad. Roose teha on lihtsaim – võtan viilu kahe sõrme vahele ja vajutan seda selliselt, et keskmine osa kerkib üles ja tulemus meenutab tahtmatult roosi. 

Enne ahjupanekut pintseldan kaneeliroosid üle lahtiklopitud munaga. 

Kaneeliroosi saab teha vaid paari lihtsa sõrmevajutuse teel!

FOTO: Kairi Oja

Tagasi üles