Eesti naine armus Pakistanis elades sealsesse kööki

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Eestlanna Minni Ansip Pakistanis, abikaasa nõbu pulmas

FOTO: Minni Ansip

Kolmandat aastat end Pakistaniga sidunud eesti naine Minni Ansip ei teadnud enne Pakistani kolimist sealsest köögist suurt midagi. Tõsi, süüa teha armastas ta ka kodumaal. Praeguseks tunneb hakkaja naine suuremat osa selle maa rahvusköögist ning peab toiduteemalist pildiblogi Instagrammis.

Jõgevalt pärit eestlanna Minni Ansip (28) on ilmselt ehedaim näide sellest, kuidas sulanduda teise maa kultuuri, kui oled otsustanud end perekondlikult siduda kellegagi, kelle kultuuriline taust erineb meie, eestlaste omast nagu päike kuust. Ja seda nii temperamendi, kombestiku kui köögi poolest.

Peale paariaastast Pakistanis elamist teadis noor eestlanna, et pakistanlased armastavad toitu ning selle valmistamist ning seetõttu pööravad iga päev kõigele sellele väga palju tähelepanu.

Päev-päevalt jälgis ta abikaasa pere toimetusi köögis kõrvalt ning asus ka ise vaikselt katsetama. «Igas Pakistani majapidamises algab päev värskelt küpsetatud lameleiva ehk paratha’ga, mis  koosneb jahust, veest ja näpuotsatäiest soolast ning kas eelmise päeva karri või omletiga, mis meie mõistes sarnaneb pigem munapudruga,» räägib Minni.

Armastavad teed piimaga

Hommikusöögi kõrvale joovad pakistanlased musta teed piima ja suhkruga, mille valmistamine erineb Minni jutu järgi ikka tunduvalt sellest, kuidas meil Eestis teed valmistatakse.

Pakistanis juuakse musta teed piimaga ning maiustatakse kõrvale mitut sorti halvaaga

FOTO: Minni Ansip

«Teed valmistatakse keedupotis, kuhu algul lisatakse vesi ja musta tee pulber vastavalt joojate arvule ning keedetakse mõned minutid. Seejärel lisatakse suhkur ning viimaks lisatakse piim, mida muide enamasti on eelnevalt kodus kuumtöödeldud,» selgitab ta.

Piima ja tee segu lastakse keema ning seejärel keedetakse veel mõned minutid aeglasel tulel. Just sel kombel valmistatud teed juuakse Pakistanis vähemalt kolm korda päevas ning vahest lisatakse veelgi erilisema maitse ja hõngu saavutamiseks ka kardemoni.

«Üldine musta tee joomise komme piimaga tuleneb aga sellest, et varem oli India regioon Briti koloonia all ning sealt võeti seesugune tee joomise komme üle,» jätkab Minni.

1947. aastal eraldus Pakistan Indiast ning tekkis eraldiseisev riik, mille toidukultuur on suhteliselt sarnane tänase Indiaga. 

«Üks suurimaid erinevusi  on asjaolu, et Indias ei sööda veiseliha religioossetel põhjustel, kuid kuna Pakistani näol on tegemist valdavalt islami usku järgiva riigiga, on seal veiseliha kõrgelt hinnatud,» lausub Minni.

Koduses köögis tehakse sisuliselt kõike ise

Üldse teevad pakistanlased Minni sõnutsi koduses köögis kõike nii-öelda nullist – lisaks piima kuumtöötlemisele kodustes tingimustes tehakse sealsetes kodudes meie mõistes nii leiba kui saia.

«Me oleme Eestis harjunud, et läheme poodi ja ostame juba pastöriseeritud piima, kuid Pakistanis on säilinud traditsioonilised viisid, seda ka piima töötlemisel,» räägib Minni.

Tavaliselt toob Pakistani pereisa koju suure kotitäie piimapudeleid, mida sooja ilma tõttu säilitatakse sügavkülmas ning vastavalt vajadusele hiljem siis kuumtöödeldakse.

Minni Ansip Pakistani-kodu köögis kokkamas

FOTO: Minni Ansip

«Niisamuti on hernestega – ma olen harjunud Eestis ostma sügavkülmutatud ja juba kooritud herneid või konservitud herneid. Pakistanis on aga tavaline, et turult ostetakse hernekaunu ning õhtuti istuvad pereema ning lapsed suure kuhja hernekaunade ümber – ajavad juttu ning puhastavad herneid,» jutustab avatud olemisega Minni.

Ta lisab, et loomulikult on ka Pakistanis saadaval sügavkülmutatud juurviljad või juba töödeldud piim, kuid kuna traditsioonidest hoitakse hoolega kinni, ei ole sellised sealse tarbijaskonna seas teab mis populaarsed.

Karri kui pakistanlaste põhiroog

«Kui rääkida karridest, siis ka neid valmistatakse iga päev. Pea iga karri alustalaks on sibul, küüslauk, ingver, tomat ja vürtsid. Näiteks klassikalise karri valmistamine algab sibula madalal tulel praadimisega, millele seejärel lisatakse hakitud küüslauk ja ingver,» teab naine.

Karri on pakistanlaste seas üks põhiroogi.

FOTO: Minni Ansip

Järgnevalt lisatakse sool, kurkum, tšillipipra pulber ja köömned. Kõige viimaks hakitud tomatid ning vajadusel natuke vett ning keedetakse ja segatakse, kuni tomat on sulandunud ühtlaseks seguks kõigi teiste koostisainetega.

«Karrisid on muide nii palju erinevaid, valmistada võib seda rooga praktiliselt kõigest. Nende valmistusviis võib erineda vastavalt põhielemendi eripärale, kuid pea alati algab iga karri sarnasel moel nagu just kirjeldasin,» selgitab Minni.

Vürtsikas läätse-karri on Minni enda kohandatud versioon kohalikust karrist

FOTO: Minni Ansip

«Tähtsuselt järgmine igapäeva toidulaual olev kangelane on kindlasti riis,» jätkab ta. Riisi süüakse Pakistanis karridega või polou’na või tehakse biryani’t. «Viimased kaks on esmapilgul suhtelised sarnased – riis liha või juurviljadega,» lausub Minni kerge muigega.

Kui polou puhul keedetakse riis koos liha või juurviljadega, siis biryani puhul valmistatakse eraldi näiteks kana karri, mis sisaldab umbes kümmet eri vürtsi.

Ka riis keedetakse eraldi ning biryani valmib kihtide lisamisel – üks kiht riisi, millele järgneb kiht karrit. Siis jälle riis jne. Biryani on maitselt väga vürtsikas ja Minni sõnutsi pakistanlaste seas väga armastatud roog.

Samuti pakub Pakistan uusi maitseelamusi magustoitude näol – nagu näiteks pudingid, mannahalvaa, porgandihalvaa, burfi, gulab jaman, jaleebi ja magus riis.

Porgandihalvaa magustoit

FOTO: Minni Ansip

«Tegemist on magustoitudega, mis eestlasele üldjuhul tuttavad ei ole, ent mõjuvad maitselt kindlasti värskendavalt meie maitsemeeltele,» lausub Minni.

Minni sõnul erineb Pakistani toit ja selle valmistusviis tublisti Eesti toidust ja toidukultuurist. «Toidu tegemine võtab tunde ning mõne roa puhul lausa päeva. Süüakse koos perega ning tavaliselt oodatakse kõigi pereliikmete järele enne kui söömisega alustatakse,» ütleb Minni.

Nagu kõige puhul siin elus, nii on Minni sõnul ka Pakistani toitude valmistamisega – meistriks saab üksnes harjutamisega. «Näiteks eemalt lihtsana näiva lameleiva valmistamise selgeks õppimine ilma tainarulli kasutamiseta võttis mul aega umbes pool aastat,» lausub ta.

Lameleib (chapati), mida Minni tänaseks laitmatult valmistada oskab

FOTO: Minni Ansip

«Mäletan, et ämm patsutas kahe käe vahel tainatüki mängleva kergusega laiaks leheks. Lihtne ju, mäletan end mõtlevat. Ent esimesel korral tuli mul välja vaid mingisugune auklik käkerdis ja frustratsioon oli ikka korralik,» naerab ta tagantjärele. Kui aga jälgida tehnikat lähemalt ning tunnetus kätte saada, siis pidavat välja tulema küll.

Must tee. Taamal vaade Minni Pakistani-kodu katuselt.

FOTO: Minni Ansip

Pakistan pakub Minni sõnul palju erinevaid ning uusi maitseelamusi. «Kuna tegemist on suure riigiga, kus ka keel ja kultuur eri regioonides ise karva, on ise karva ka kõik maitseelamused, mida eri piirkondades kogeda saab,» julgustab tänaseks juba aastajagu Rootsis elav Minni Pakistani külastama.

Populaarne

Tagasi üles