Nõukogude Eestis söödi nagu Kanadas 19. sajandil

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Adelaide’i ülikoolis magistrikraadi kaitsnud Kristina Lupp uuris oma töös, kuidas muutus eelmise sajandi teisel poolel eestlaste söögisedel.

FOTO: Mihkel Maripuu

Eestis söödi nõukogude ajal nagu Kanadas sada aastat tagasi – süüa tehti ise ja enamik toorainest oli pärit lähiümbrusest, kinnitab Eesti NSV köögikultuuri uurinud Kanada eestlane Kristina Lupp (29). Muide, üheks nõukogude toidukultuuri näiteks peab ta grillimist.

«Ma uurisin, milline oli Eesti toidukultuur enne nõukogude aega, ja tahtsin leida, kas toimusid ka riigikorra vahetudes mingid muudatused,» rääkis Lupp ladusas eesti keeles. Mullu kaitses ta sel teemal Austraalia Adelaide’i ülikoolis magistrikraadi, väljaõppinud kokana on ta aga mitu aastat töötanud Itaalias.

Vanu kokaraamatuid uurides ja inimestega vesteldes jõudis Lupp järeldusele, et tegelikult Eesti köögikultuur võimu vahetudes väga palju ei muutunud. «Kui olid perekonnaretseptid, siis neid kasutati ikka edasi, tehti süüa nii, nagu ema käest oli õpitud,» rääkis ta. Ise nimetab ta 1930. aastatest pärit retsepte mitte baltisaksa, vaid pigem tsaariköögi esindajateks.

Alles nõukogude perioodi lõpu poole hakkasid inimesed kasutama ka kokaraamatutest pärit retsepte. Tema uurimuse kohaselt jõudsid teiste rahvaste toidud eestlaste toidulauale 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses.

«Kui ma tegin intervjuusid, siis vanemad inimesed rääkisid n-ö Eesti toitudest, aga nooremad pelmeenidest ja seljankast ning meenutasid neid nostalgiaga,» selgitas Lupp. Ta lisas, et selline nostalgia on ka loomulik, sest kõigil on nostalgia oma lapsepõlve toitude suhtes.

Grillimine kui nõukaaegne komme

«Ma nimetan neid toite comfort food (tuttav maitse – H. R.),» tõdes Lupp, kes ka enda sõnul sööb oma lapsepõlvest pärit toite, isegi kui need talle erilist maitseelamust ei paku.

Kui aga võrrelda Lupi lapsepõlve ja tema Eestis elanud eakaaslaste toidulauda, siis siin söödi rohkem isetehtud kodust toitu. «Mu mõlemad vanemad käisid tööl ja me sõime palju valmistoite,» selgitas ta.

Sel ajal oli suur osa Kanadas kasutatud toiduainetest pärit USAst ja teistest soojematest maadest. «Nüüd on seal see kultuur, et tahetakse süüa seda, mis kasvab kohapeal,» selgitas Lupp. «Sama asi toimub ka siin.»

Kohaliku toidu propageerimisest rääkides muigas ta, et Eestis on see tegelikult pisut kummaline, sest mitte väga ammu – kõigest paarikümne aasta eest – just nii ju iga päev söödigi. «Kanadas söödi nii saja aasta eest,» lisas ta.

Kui nimetada mõningaid tänapäeva tüüpilisi nõukogude köögist pärit toite, siis nimetas ta esimese asjana liha grillimise. «Ma tulin Eestisse suve hakul ja kui läksin sugulastele külla, siis oli iga päev juttu, et täna on nii ilus ilm, lähme grillime,» meenutas ta. Lupi vanavanemad aga kinnitasid, et Eesti ajal liha ei grillitud. Kõik oli kas praetud või ahjus tehtud.

Nõukogudeaegsetest eestlaste toitumisharjumistest inimestega rääkides oli Lupi sõnul üllatav, et ei mainitud värske salati söömist. «Kui mainitigi värsket salatit, siis oli see kapsas,» lisas ta. Kui Kanadas söödi sel ajal alati salatit või köögivilju, siis eestlased sõid rohkem kartulit. Köögiviljadest neid, mida sai pikka aega säilitada.

Peedisiirupi katse

«Asi, millest ma ei saanud aru, et inimesed kasvatasid ise marju ja aedvilju, aga need tehti rohkem hoidisteks, näiteks moosiks,» imestas ta. Nõukogudeaegseid kokaraamatuid uurides leidis ta sealt mitmeid õpetusi, kuidas näiteks teha mustikamoosi, -mahla, -kooki. «Aga mitte kusagil ei öeldud, et neid võiks ka niisama süüa,» imestas ta, kuid lisas kiiresti, et muidugi saab ta aru, et ka talvel oli vaja midagi süüa.

Ta proovis ka ise kunagise Nõukogude Naise retsepti järgi teha peedisiirupit, mida omal ajal keedeti suhkrunappuse ajal. «See oli õudne töö. Mu köök oli must, käed olid punased ja see, mis välja tuli, ei olnud suhkur,» meenutas ta.

Lupp lisas, et võib-olla mõnedes toitudes peedisiirup n-ö töötaks. «Aga iga päev ma seda ei sööks,» on ta veendunud. Ka on ta kindel, et nõukogude naistel tuli omal ajal märksa enam vaeva näha kui läänes.

«Mul on tunne, et naised käisid tööl, olid lapsehoidjad, pidid süüa tegema ja aeda pidama. Ma imestasin, et kust kõik see aeg võeti. Ma arvan, et mu emal oli luksuslik elu võrreldes siinse eluga,» arvas ta.

Osaliselt on Lupi jaoks siiani mõistatuseks ka see, kuidas ajal, mil poes müüdi vaid seapäid ja konte, oli eestlaste toidulaual ka korralik liha. «Mu vanavanemad hakkasid Eestis külas käima juba 1970. aastatest ja nemad rääkisid, et sugulased tegid neile ilusad õhtu- ja lõunasöögid, kus oli nii head liha kui ka vorsti, mida poes ei olnud,» rääkis ta.

Ka püüdis ta oma magistritööd tehes aru saada, kuidas toimis letialune kaubandus, aga päris selgust ei saanudki. «Uurisin sugulastelt, et kas tuli kellelegi ümbrikuga raha viia, aga ka nemad ei osanud seda täpselt selgitada,» tunnistas ta.

Ketšup kui vabaduse sümbol

Lupi sõnul tuli vestlustes kohe välja, kuidas muutusid siinsed toitumisharjumised pärast nõukogude aja lõppu. «Siis tulid sisse igasugused välismaa toidud, mis olid kui sümbol, et me ei ole enam osake Nõukogude Liidust ja sööme ka ketšupit,» naeris ta ja lisas, et nüüd on olukord taas muutunud.

«Mina näen, et olete tagasi läinud, et leida üles need eesti köögi traditsioonid, aga teinud natuke teistmoodi, ma mõtlen näiteks kohvik Mooni või Peeter Piheli peale,» selgitas ta.

Rääkides maitseainete kasutamisest siinses köögis, arvas Lupp, et eestlased on väga uhked oma köögi ja kohalike toorainete üle. «Seetõttu te mõtlete, et teil ei ole vaja maitseaineid. Mu sugulased kasutavad ainult soola ja pipart,» tõi ta näite. «Nad elavad maal, võib-olla kui nad elaksid Tallinnas, siis oleks teistmoodi.»

Lõpuks tunnistas Lupp, et teema oli tegelikult liiga mahukas. «Oleks pidanud välja valima kümmekond aastat,» arvab ta nüüd, pärast töö kaitsmist.

Kui ta aga mõnel konverentsil sel teemal ettekande peab, siis leidub alati keegi, kes teab, kuidas asjad tegelikult olid. «See asi on mulle raske, sest ma ei kasvanud üles sel ajal ja siin,» tunnistas ta.

Muide, pärast magistritöö valmimist jäi Kristina Eestisse edasi.
 

Populaarne

Tagasi üles